Ma mõtlen mõnikord selle üle kui keeruline võis mu onul alguses see kõik olla. Mu vanemad surnud, ta ainsateks kaaslasteks Alden ja Viissõrmed. Ta ei osanud kasvatada noort tüdrukut ega elada muud elu kui palgasõduri oma ja nii mõndagi ta elus oli tolleks hetkeks kokku kukkunud. Ning nõnda ta võttis kätte ja moodustai oma salga. Ta kipub muhelema, et me viiekesi oleme salga süda ja jääme selleks alati. Me teame üksteise saladus ja põhjuseid miks oleme siin ja praegu...
Ning Viissõrm, sulle võlgnen ma ehk kõige suurema tänu ning loodan, et leiad lõpuks selle, mida sa siin päikese all otsid...
-Kaethe-
Bowen ohkas ja heitis pilgu taevasse. Mitte et soojas kevadpäevas ja talle vastu sinavas taevas oleks midagi heidutavat olnud, ei pigem oli seda vana Earl kelle ja veel mõndade meestega oldi ta saadetud ammutellitud kaupade järgi. Vanamehe torisemine ja kärkimine, mida too ilmselgelt nautis, olid ta viimseni ära tüüdanud. Oleks nendega vähemasti kaasas olnud keegi kes oleks suutnud vanamehe vait sundida, seda suutsid üksnes need keda ta asutas või kartis, esimesel juhul olid seda Hagen ja mõned teised, teise alla langesid nende kolm sortsi ja Viissõrm. Oi kuidas vanamees Viissõrme kartis... see oli isegi kohati naljakas Earl selle nime peale hüppas. Oli mingi kuulujutte selle hirmu tekkimisest üks sõdurihuumorist läbiimbunum kui teine.
Taevas oli vaid mõni üksik pilv.
Oli vist kuus või seitse aastat tagasi kui Hagen oli pannud kokku salga sõdalasi ja astunud korraliku hõberaha eest ühe lõunapoolse isanda teenistusse. Nõnda oli sündinud Hageni salk, ning palgasõduritena olid nad võidelnud nii ühe kui teise isanda lipu all kui ka mitmel pool koerakoonude või kollisoo vastu. Ammu ei saanud seda nimetada salgaks, 200 vähem või rohkem kogenud võitlejat, neist viiskümmend võitlemas ratsa, nõnda suureks oli salk kasvanud, mitmedki ülikud ei saanud endale lubada selle hulga ja hästi varustatud meeste olemasolu ning nii mitmedki olid nõus maksma hõbedat ja isegi kulda Hageni teenete eest. Kuid viimased kolm aastat olid need kuulunud Ardeni valitsejale Alaricule, kes viimased kuus-seitse aastat oli tegelenud Vaireni keskosa ühendamise ja vallutamisega ning nüüd üha enam Põhjavalla riikide ja maade kallale tungis. Väikeste ja killustunud aladega läks kiirelt kuid mitmed suuremad ja tugevamad olid suutnud korduvalt Alaricu vägedele vastu panna. Ometi suutis ta kas tänu sõjaväe suurusele või kavalusele siiski vastastest üle olla. Sõjavägi ta teenistuses oli suur ja peale sõdalaste oli ta teenistuses sortse, salamõrtsukaid ja muid erineval määral kasulikke isikuid, kui kusagil ei saanud hakkama jõuga, seal peitus teine lahendus. Ausaltöeldes oli Bowen nende praeguse ülesandega rahul, nad olid talvel siia saabunud et valvata piiri ja korraldada kohalike abiga kohaliku linnuse korda tegemine. Üle kolme kuu olid nad siin vist juba olnud. Algus oli keerukas olnud, kuigi kohalikel polnud midagi lossisianda vahetumise vastu, kuid piirkonnas toimuvad koerakoonlaste rüüsteretked olid see mille kallale nad pidid koheselt asuma. Kohalikes laantes ja rabas oli tükk aega neile jahipidamist, kokkupõrkeid ja võitlus kuid nad löödi taganema. Arm põsel jäi Bowenile meenutama seda, kuidas ta vaevu oli suutnud pea gnolli kirve eest ära tõmmata. Ta pööras pilgu teele ja märkas taamal ratsanikke liikumas nende poole.
Earl andsis märguande aeglasemaks võtta ja valmis olla ning Bowen ratsutas ettepoole. Ta kahtlustas et muretemiseks pole põhjust ning mõne hetke jooksul sai ta ka kinnituse kui kõlas tuttav sarvehüüd, antud kaks korda pikalt ja korra lühidalt. Omad. Ligemale jõudes oli juba nähe umbes kümmekonda ratsasalga meest, nende seas ka üks nende sortidest. Mõlemade peatasid oma ratsud, lastes ülejäänutel edasi ratsutada. Sorts ohkas ja heitis väsimust täis pilgu Bowenile, mehed olid juba mõnda aega olnud sõbrad ning taoline pilk tähendas vaid seda et mingi suurem jama oli toimunud.
„Koerakoonlased ründasid eile õhtul üht ääreküladest. Kaks salka, ühel neist ei vedanud sest salk meie omi koos Mavega olid seal.“ Vastas sorts muiates, Mave oli üks nende ravitsejatest, kuid samas ka küllatki võimekas tulesorts. „Lootsid ilmselt leida eest kaitseta väikeküla, alla poole olevat neist minema saanud. Ja teine salk hulkus päris läehdal linnusele, koos ühega nende shamaanidest. Jama, et Aldan ära on. Oleks selle maavaimuga kiiremini läinud.
Mõte koerakoonude shamaanist ja mõnest nende kutsutud maavaimust võttis Boweni kergelt judisema. Ta küll ei kartnud maagiat ega selle kasutajaid, kuid oli varakevadel näinud millega mõni nende kutsutud maavaim hakkama võis saada. Brandeni vägi ja oskused keerlesid õhu, valguse ja meelte ümber ning sortsile ei meeldinud eriti vaimudega tegelemine, ega polnud ta ka kutsumise kunstides eriti kodus. Kuid see polnud hetkel nii oluline kui see, et Aldan oli linnusest eemal olnud.. Sorts jõudis õnneks oma jutuga jätkates ta küsimistest ette.
„Hagen pole õnnelik kui ta koerakoonude rünnakust kuuleb, isegi jama see et ta praegu ära on. Paistab et oleme varsti jälle liikvel. Ta kutsuti kiiremas korras Alaricu juurde nõupidamisele ning asi oli piisavalt kiire et üks ta kõrgsortsidest tuli rännuloitsuga järgi. Aldan ja Viissõrm läksid kaasa.
„Tegi vaim palju kahju?“ Küsimusele järgnes kohe sortsipoolne ohe. „Ei, ta jäi ühte Aldani lõksudest kinni ja jõudsime enne tegutsema hakata kui ta sellest lahti murdis. Võimas raibe oli teine. Kuju võttes meenutas ta hallamägede koopakaru, ainult et mullast, kivist ja mätastest. Loitsud ja hulk nooli said ta taganema. Ning shamaanile ja ta salgale jõuti järgi, paraku sai loitsija pooltega metsavahele minema. Paar meest läksid küll hommikul jälgi ajama, kuid nad polnud veel tagasi kui lahkusime.“ Sortsi aegutas jutu lõpetuseks pikalt.
Bowen vaid ohkas vastuseks. Talle oli hakanud siin isegi meeldima, need siin veedetud kuud olid olnud väga rahulikud, võrreldes kogu eelmise aasta jooksul ühest riigi otsest teise taidlemise ja pideva sõjategevusega. Palju meeldivam oli passida kohapeal ja selle eest palka saada. Kuid eks see rahu oli siin ka läbi, veider oli ainult see et koerakoonlased nii hiliskevadel siin olid. Siiakanti tulid nad üldiselt talvistel rüüsteretkedel, mõnikord isegi kahe-kolme hõimu esindajad korraga, vaevasid ümbruskonda mõnda aega ja siis lahkusid. Aga nii hilisel ajal? Oli kuuldusi et hõimud olid viimasel ajal rohkem liikvel olnud.
„Orrin juhib praegu toimuvat ning Conlan on abiks määratud. Pole üllatav, arvestades milline Hageni poolne soosing tal hetkel on. Mõlemad head valikud ja Conlan väärib seda võimalust.“ Sorts näis hetke muigavat ja heitis pilgu vankritele ja ratsanikele, mis lähemale jõudmas olid. Midagi igastahes ütles üks ratsanikest Earlile, kes valjuhäälselt sõimas. Täpsed sõnad küll nendeni ei jõudnud, aga sortsi muigamine pälvis Boweni sügavama tähelepanu.
„Milles asi,“ vaatas mees vaikselt muigava sortsi poole, kes talle kavalalt vastas. „Tead küll, ma kipun saastas tujus tegema küllaltki saaste nalju. Ja Carr samuti.“
Bowenile jõudis järsku kohale, mis oleks võinud panna vana toriseja vanduka ning oletas et mees nüüd toriseb kas väga valjult või vaikselt omaette. Branden muigas:
„Kas sa arvad tõesti et ma jätaksin kõrvale võimaluse anda vanale sõnumi, et Isand Viissõrm ootab teda Hageni äraolekul ning ootab talt raportit.“
Mõlemad naersid ja ootasid mil ülejäänud nende juurde jõudsid. Earl nägi erakordselt tusane välja, ülejäänud ratsanike poolt paistis naeruturskeid, mida püüti hoolega varjata. Koerakoonud olid ilmselt hetkel kõigil meelest pühitud. Bowen kahtles kas Orrin seda nalja kohapeal hindaks, kuid tundis et ei saa rünnakult mõtet eemale. Miks selline mõttetu rünnak?
Ülejäänute poole vaadates mõtles ta et ta pole kindlasti ainus, kes selle arvamusega on. Ning kuhu siis edasi? Kõrgmaag tulemas ja Hagenit otse kuninga juurde viimas ei tähendanud just midgai head, samas ega ka midgai halba. Võimalus oli et järgnev võis tuua igale mehele nii hõbedat kui muud väärtkraami.
Oren polnud olnud pikka aega palgasõdur ning jäljekütt olemises polnud ta ka just kogenuim, kuid oli ilmselge et nad olid läbi kukkunud. Koerakoonlaste teenistuses olnud vaim oli järsku maast tõusnud ja rünnanud. Olendi lõugade vahel olek oli olnud kohutav ja valus, vaid mõne hetke oli ta seal olnud, teda oldi raputatud ja siis eemale heidetud. Kohutav valu, hirm ja pettumus, ta ei tahtnud surra siin kodukandi metsades. Peale seda olid aga tulnud teadvusetus ja unenäod. Just viimased olid need millelde pärast ta tundis vastumeelsust teadvusele tuleku suhtes. Need olid täis valgust ja soojust, suisa tervendavad ja jõudu juurde andvad olnud. Nende asemel oli ta taas siin metsas.
Õigupoolest polnudki olemine nii hull, peale seda kõike oleks pidanud kõik kohad valusamatena tunduma, ähmane mälestus oli isegi vere köhimisest, kuid hingamine oli täiesti korras. Vaevaliselt ajas ta end puu najale istukile.
„Poiss, sinuga kõik korras.“ Kostus eemalt tuttav hääl. Eemalt loivas ligemale üks jäljeküttidest, mees kelle nimi Orenile ei meenunud, kuid kes oli Hageni salgas austatud ja omas kommet iga uut meest poisiks kutsuda. Talle oldi korduvalt kinnitatud, et mees tegi seda senikaua kuni uustulnuk end tema jaoks mingil moel tõestas. Sõdalane hoidis kinni oma vasakust käest, mis näis kahtlaselt lõtv. Valuline ilme näol, tuli ta ligemale. „Kuidas sa end tunned.“
„Mitte kõige hullemini.“ Nooruk proovis vaikselt tõusta. Jalad olid nõrgad, kuid ta suutis puule toetudes end püsti ajada. Kusagilt kostus rähni toksimist, mis hetkel kõlas kuidagi võõra ja kaugena. „Meil vedas,“ sõnas jäljekütt sülitades. „Ma ohverdan hiies poole oma hõbedast, sellele kes iganes meile halastas. Teistel ei vedanud niipalju.“
Oren heitis pilgu suunda kust mees oli tulnud. Ta eristas eemal kahte maas lebavat kogu, jäljeküti viimased sõnad jäid kuidagi talle kõrvu kumama. Ta suunas pilgu sealt eemale. „Ma arvan et suudan kõndida kui veel natuke siin istuda saan.“
„Olgu,“ vastas mees tõsiselt. „Puhkame natuke ja siis liigume. Meil on halbu sõnumeid mida viia.“
„Täna õhtul me joome langenute terviseks.“
„Jah Oren, seda me teeme. Ning peale seda saabub meie kättemaks.“
Branden sulges silmad ja vajus ristatud kätel lauale. Ta oli piisavalt väsinud, et sealsamas magama vajuda. Orrin polnud talle andnud aega puhata, mis oli ka paratamatu, ta oli ainus sorts kes linnusesse oli jäänud ja järsku pidi teda kõikjale jaguma. Loitsimisest tingitud kurnatus oli ammu üle läinud, kuid kõik muu otsustas praegu korraga kohale jõuda. Ausaltöeldes tal polnud Orrini öise käitumise vastu midagi. Poleks see asi jäänud Aldani lõksudesse, oleks asjad võinud minna hullemini. Vaim oli võimas olnud, palju võimsam kui need keda teised shamaanid olid kutsunud. Nii loitsu kui nooli oli elukas kogenud ja silmnähtavalt ta mullast ja mätastest koosnenud kehaline kuju kannatada saanud. Kuid ta ei saanud üle tundest et vaim oli lihtsalt tagasi tõmbunud. Kas enda tahtel või oma käskija kutsel. Mõlemad olid võimsad, esimene kinnitamas teist.
Ta kuulas mõne katke meeste naerust ja vestlusest. Bowen ja mitu ülejäänudt olid jäänud külla ja olid suundunud siiasamba kõrtsi, et kohalikega juttu puhuda. Viimased tahtsid otse loomulikult eemalt uudiseid kuulda. Jutu seest käis läbi nii arutlusi rünnakust kui ka pool tundi varem külavahel toimunust. Branden leidis end muigamast. Earl oli jalutanud Orrini juurde ja kuidagi keerutavalt küsinud selle kohta, kus Viissõrm on ning millised on tema korraldused. Mõne hetke oli meeste vahel olnud segadus ja siis oli esimene asja ära ühendanud ning siis teine. Ning vanamees oli olnud vihane, nii Valricu kui Kathrase nimel vandunud ja tahtnud Carri kahevõitlusele kutsuda. Ning kui viimane oli tema seotuse avalikustanud. Siis oli alanud sõimamine ning need sõnad mis käiku läksid... sortsiniru oli neist ilmselt kõige leebem, ülejäänud sõnad... Sorts oli kindel et oli näinud üht talunaist oma lapsel kõrvu katmas ja teda eemale vedamas. Nagu ikka, oli vanamees maha rahunenud, öelnud et sortsiniru nagunii ausalt ei võitleks ja minema kõndinud. Ausaltöeldes ta hindas seda vanameest täpselt sama palju kui ta teda ei sallinud.
Möödus ilmselt mingi aeg kuni ta tundis et keegi koputab talle vastu pead. Ta tõstis pilgu et vaadata otsa Bowenile, kes ta poole mõdukapa ulatas. „Poleks vaja olnud.“ Ja kallas ainsa sõõmuga pool sarvetäit kurgust alla.
„Sa jätsid külarahvale öösel päris võimsa mulje. Ilmselt ilmub veel mõni neist välja kes sulle välja teha soovib.“
„Täna teevad välja, homme juba loovad legende mida lapselastele rääkida.“ Vastas mees tusaselt. See ei üllatanud Bowenit, kunagi ammu oli Branden olnud jutuvestja õpilaseks ning lugude kogumine ja rääkimine oli midagi mida ta siiani harrastas. Kuid hoolimata sellest kõigest võis ta mõnikord suhtuda neisse ääretult küüniliselt. Lemmikütluseks oli sel puhul et igas loos on suurem või väiksem terake tõtt ning kunagi pole teada kuidas see muutunud võib olla.
„See oli rohkem kavalus kui kõrgem loitsukunst ja kuramuse ülepingutamine pealekauba.“
„Ning rahvas lihtsalt räägib asjast, varem või hiljem saab sellest lihtsalt meenutus.“
„Asi on põhimõttes,“ kehitas loitsija õlgu ja kallas ülejäänud sarvetäie endale sisse.
Kõrvallauast oli kosta naeru ja toosti, millesse oli segatud arutlust kõrvamaksu teemal. Ardenis sai iga tapetud koerakoonlase eest kuus hõbemarka, teo kinnituseks oli laibalt lõigatud vasak kõrv. Kevadel olid enamus mehi jäänud ilma võimalusest kõrvu lõigata, kuigi Hagen vihkas koerakoonusid täiest südamest, oli ta mees kes austas oma vaenlast jka oli keelanud laibarüvetamise, tasu said kõik võrdselt asja eest nagunii. Kuid mõned laibad leiti siiski lõigutud kõrvadega ja lõikujad välja ei tulnud. Ilmslet lootsid mehed sellekordsele võimalusele. Bowen leidis end Hageniga nõustumast, olenemata nende loomsusest olid koerakoonud siiski mõistuslikud olendid ja tundus nendega nii tegutsemine kuidagi valena.
„Lõigutud kõrvade ja lömmis koonude terviseks,“ kostus järjekordne toost. Põlglik muie liikus üle sortsi huulte ja Bowen mõistis milles asi. Kogu kõrvallaua kamp koosnes noorematest võitlejatest, kes sügise hakul alles liitunud olid või siis kohalike liitujate seast. Ilmselt polnud keegi tollest kevadsula ajal laantes koerakoone jälitanud ega seal nendega võidelnud.
„Las nad pidutsevad ja uhkeldavad.“
„Küll elu neid õpetab,“ noogutas sorts ja tõusis püsti.
Vibukütt jälgis kuidas ta kõrtsmiku juurde suundus ja kuni õhtuni magamiskohta küsis, kasutades nüüd ise oma öist võitlust õigustusena. Sorts oli paratamatu pragmaatik, seda pidi ta tunnistama ning oma tahtmise ta ka sai ning kuhugi tahatuppa kadus.
Rahulikult ajas ta ka end püsi ning oma sarvetäit lõpetades jalutas ta kõrtsist välja. Männivalu, ta ei üritanud juurelda küla nime üle, oli siinkandi küladest suurim. Kõrts oli koos tallidega ülejäänud majadest suurem ja natuke eemal, järgmine hoone oli kohe sepa elamine koos sepikojaga. Terve küla üle vaatas eemal mäenõlval olev tornlinnus, oma ümberehitamisel oleva müüriga. Eemal karjatas keegi lambaid. Kõik tundus rahulik, kuid justkui ta mõtete ilustreerimiseks, olid taamale tõusnud tumedad vihmapilved. Tahtmine kõrtsis istuda kuidagi kadunud. Mured ei seisnenud koerakoonlastest... ei pigem faktis et varsti liiguvad nad taas kuhugi... ta pidi tunnistama et asi polnud rahulikus ja kindlas elus, ei see kant oli talle meeldima hakanud. Kas palgasõdur oleks pidanud omama selliseid tundeid mingi paiga osas?
Vaikides jalutas ta oma hobuse juurde. Õigupoolest see hobune oldi talle antud vaid selleks käiguks. Mujale läks ta jala või vankril, ratsasalga omad olid need kel olid isiklikud loomad, ülejäänud pidid läbi ajama sellega mis neile vajaduss korral kasutada anti. Ta pilk langes katusele kus istus kolm ronka. „Üks kraaksub minevikust, teine olevikust, kolmas tulevikust,“ meenus talle kusagilt kuuldu. Ta ronis sadulasse ning asus teele, saades vaid natuke külaväravast välja ratsutatud kui koerte haukumine ja karjuse hüüd ta tähelepanu võitsid. Hobusele kannuseid andes kihutas ta sinnapoole, karjusest möödudes kamandas ta kohe küla poole jooksma.
Ta mäletas et metsa oldi saadetud kuus meest, kaks vigast olid sealt vaid tagasi tulemas...
Surmakõrv jälgis karjamaal toimuvat ja urises rahulolematult. Kuigi ta mõistis shamaani kavalust ja tarkust, siis tundis ta samas ka kärsitust. Millal saavad nad lõpuks oma vaenlasele ka tõsisemalt vastu astuda, millal ülejäänud liituvad ja millal saab ta tasuda enda hõimlaste surma eest. Ta liigutas oma kõrvu, milledest vasak oli üle poole endast kaotanud. Korra veel urisedes heitis ta pilgu linnusele ja kadus võsa vahele.
No comments:
Post a Comment