Sillal

Sild.

Üksik kogu seismas sellel ja vaatamas taeva poole. Muistsed põhjala sõdalased uskusid et võitluses langenuid ootab ees Sõjaisa kuldne koda kuhu neid valküürid oma tiivulistel hobustel kannavad. Seal oleksid nad veetnud terve igaviku, päeval võideldes ja öösel pidutsedes. Meie lahkunu võinuks neile väita muud. Eks temagi oli oodanud ehk surmahetkest midagi muud. Rada teispoolusesse, kohtumist surmaingliga või mida iganes. Ei juba paar tundi oli ta veetnud kehatu vaimuna siin laanevahel kuhu ta päeval oma kaaslastega oli saabunud. nemad olid elus, pääsenud võitlusest haavamata. Tema oli aga olnud kaugel eemal, esimene kes vastastega kohtus. Vaprusest ja jõust ei piisanud nii mitme vastu.

Hetkeks oli ta läinud nende laagrisse. Pooled olid läinud teda otsima, kuid ülejäänud olid jäänud sinna. Nad lootsid ta üles leida, kasvõi vigastatuna. Lootus on võimas jõud, kuid tahestahtmata võib ta kujuneda ka petlikuks. Üksnes hääletu hüvastijätt oli see mida ta sai pakkuda, hetke oleks ta veel nendega koos seal istuda tahtnud, rääkida nendega, head aega öelda. Kuid ta ei kuulunud enam elavate ilma.

Surnu ei soovinud näha nende kurbust, ega oma laiba kohaletoomist. Sild lihtsalt tundus kindlama paigana kus olla, seal konutada lihtsalt mõelda. Sest muud ehk koolnutel polegi kui vaid mõtted ja mälestused. Kõik nägi ju tegelikult erinev välja, kõik oli kuidagi hallikam ja see polnud lihtsalt hämarusest, mest võis pime olla, kuid kõik oli selgesti nähtav. Isegi jõgi ja taevas olid erinevad, vetes oli märgata kummalist hõbedast tooni ja tähed olid hoopis teistsugused. Kas selline saabki olema igavik, lihtsalt hulkumine mööda paika kus surid, alatine üksindus. ta ei saanud ka olla kummitus või viirastus ometigi, tal polnud midagi lõpetamata, ta oli surnud ja leppinud juhtunuga.

Üksik kraaksatus, üksik ronk turnimas silla piirdel. Lahkunu jälgimas seda kummalist lindu. Taas üks kraaksatus ja viimane tõuseb lendu, kohe lähedase puu oksal maandudes. Laas mis linnust on aga muutunud. Veider kuma täidab seda ning kummaline tee läbib seda, udujad kogud sel kaugustesse liikumas. Maailm on justkui jagatud kaheks, ühelpool on vana ja endine elavate ilm, seal kus toimus võitlus ja on ka rändurite laager, teisel aga surnuteriik. Sild aga seisab mõlema vahel, ilmad jõe poolt lahutatuna, kuid silla poolt seotuna. Vees vaatab koolnule vastu kogu tema möödud elu, kõik head ja halvad hetked.

Hetke heidab surnu veel pilgu tagasi elavate ilmale ja siis rongale, kes üksnes noogutab ja kaugemale surnuteriiki lendab. Hetk veel tagasivaatamiseks ja siis astub ta üle silla ning terve ilm saab surnuteriigiks...