Tark

Ta oli vanim kõigist lastest, selle ilma esmasündinu. Ellu tärganuna oli talle antud üks anne mille ta sai vabalt valida, see valik oli teadmine. Noor olend oli võimeline nägema ja kuulma kõike mida soovis, suuteline teadma asju mida polnud või olid juba ära olnud. Maailm ise polnud veel valmisgi, paljudes paikades veel elemendid marutsesid, vähene elu oli veel nõrk ja habras. Kuid see ei pidanud nii jääma, juba lapse peas oli näha erinevaid kujusid mida maailm võtta võib, mõned ebakindlamad, teised tõenäolisemad.

Ning loojad tülitsesid omavahel, leidmata nõusolekut. Kes tahtis hetkega kõike valmis vormida, kes tahtis lasta asjadel ise areneda. Nende seas oli neist erinev olend, Ürglohe kes oli esimene oma soost, väe ja elementide laps, nad olid mõnda aega mänginud koos kuid siis tüdinenud.

Nad olid lapsed olnud vaid moe pärast, tema otsustas seda veel edasi olla. Isegi veel peale seda kui ta õed vanemaks saavad.

Nad ei olnud veel lahkunud sealt kus ema neid hoidis. Kaksikud, kuid täiesti erinevad, ühe silmad neelasid sind endasse kuni ei jäänud muu kui sügavik, samas kui teise pilk oli liiga ere et sellesse vaadata. Ning nad ei saanud omavahel läbi olgugi et sisimas armastasid ja austasid nad üksteist.

Poiss mõtles hetke, et nad on kui öö ja päev ning siis muigas, sest nii saabki see ilmselt olema.

Sündiv maailm tõmbas alati ligi loojaid ja nende tööst sõltus palju. Kuid loojate kõrval pidi olema alati ka vähemaid ja osad neist pidid olema lapsed, kas siis loojate omad või vaimud kes tulid siia ilma ja võtsid laadse noore kuju.

Teda huvitas kuidas Surm ennast ilmutab ja siis muigas, vat see pidi saama huvitav olema. Eriti veel kogu see andestust otsiva jumala lugu. Kas asi läheb nii, see on juba iseasi.

„Nad hakkavad mind kartma, kadestama ning isegi mulle kaasa tundma,“ mõtles Noor. „Sest kõigile teistele on kõigeteadmine ja nägemine liiga suur koorem.“

Nõupidamine lõppes ja loojad, keda kunagi Vanadeks saadakse kutsuma läksid laiali, või ka mitte, kogu see küsimus oli lahtine. Poiss, nii oleks teda võinud kõige enam nimetada hetkel, aga läks lätte äärde. 

Loomisallikas, värav kõiksusesse ja igaviku sügavaimatesse soppidesse seisis siin. Oli asju mida loodi või vormiti, kuid oli ka seda mida võeti üksnes siit.

Noorel oli mõte, soov luua midagi või vähemasti omada midagi tuleviku jaoks varuks. Tulevikus pidid olema mustad linnud, targad ja ometigi kohati kardetud kui halva õnne kuulutajad. Veel oli liiga vara nende olendite jaoks, kuid midagi keerukamat mõlkus tal mõttes. Need linnud väärisid vanemaid vendi ja õdesid.

Käsi sirutus lättesse ja sõnad libisesid üle huulte. Kui poiss oma käe välja võttis olid seal munad, mitte veel päris olendid, kuid võimalus nendeks. Teine loits libises üle ta huulte ja korraks kangastusid ta ümber kogud, mis kohe haihtusid. Noor teadis millised hinged sinna sobivad.

Munad ei olnud tegelikult isegi tema idee, need olid Ürglohe omad, laotatud kõikjale varjatud paikadesse, ootas tema sugu ärkamist. Ei esimesed olid juba väljumas.

Noor jumalus sirutus varjudesse ja peitis need hetkel sinna. Kord kaotab ta selle võimaluse, sest saab olema palju rohkem neid kes ennast pimeduse varju peidavad. Vaikides lahkus jalutas ta minema, teadmisega, et ema oli seda kõike pealt näinud.

Kuid ka selles maailmas oli nüüd võimalus ronkadele, nii tavalistele ja nende vähematele hõimlastele, kui ka Tõelistele, tema lindudele ja lastele.

„Kord ei ole loomislätet enam, kord saab ka maailm lõhutud mõitmeks tükiks.“ See oli üks võimalus asjade minekust, tulemas mingisugusest kaugest ja tulevasest ajast. Kuid laps mõistis midagi uut.

Alati ei pea jälgima ja ootama kuidas asjad lähevad, vaid alati on võimalik toimuvat mõjutada endale sobivasse suunda.

Noor teadis järsku et ta ei saa olema ei jumal ega nende teener, ei deemon ega mingi lihtne vaim. Ei Tark saab olema tema nimeks. Olend kes näeb ja teab pea kõike, kuid ei karda juhtida asju endale meeldivasse suunda.

Fimbulwinter

Nagu mu blogist lugeda saab siis lõi mul pähe teha kampaaniasetting jäämaailmas. Jah ma olen paarkorda teinud mänge kas maailmas kus on olnud algav ja tore jääaeg olemas või siis kaugel põhjas. Kuid täna lugedes korra Dark Suni settingust, mis on sisulislet kõrbemaailm lõi pähe idee millegist sarnasest, aga kuna ma olen nagu külmema kliima fänn rohkem, siis miks mitte jäämaailm. Ok üraeguse seisuga on see selelst isegi sõbralikum... Nimi fimbulwinter on võetud skandinaavia mütoloogiast, seda siis Ragnarökile eelnevast kolmeaastasest talvest.

Praegune idee on suhteliselt 3,5... õigemini küll pathfinderi keskne, kuid ehk annaks seda ka mujale laiendada... Oma ideedemõjutused tulevad osalt ka Frostburnist (3,5 lisaraamat külmades paikades mängu tegemiseks) ja mõned mõttekillud ka Eberronist

Keegi ei ole kindel kuidas see algas, kuid suved kasvasid järjest lühemateks ja talved pikemateks. isegi varem muidu soojad maad kasvasid järjest jahedamaks. Iga aastaga kasvas kaugel põhjas ja kaugel lõunas olev igavene talv järjest tuigevamaks kattes lõpuks suurema osa maailmast. Juba mitusada aastat on möödas ja talve liikumine aeglustunud, kuid suurt vahet nagu polegi, enamus maailma kuulub nagunii talvele olles siis jää või igikeltsa all. Külmunud tasandikel uitavad üksnes kas koletised, talvekummardajad, nomaadid või üksikud ja kangekaelsed seiklejad.

Maailmast:

Soojad maad: Kitsas ala mis puudutab planeedi ekvatoriaalalasid ja osalt endist troopikavöödet. Kliimalt umbes sama mis meie Põhja-parasvööde soojemal ajal. Päris püsivalt some on muidugi kõike kesksem ala, mida eemale põhja ja lõunasse seda külmemaks läheb. Ülerahvastatud maad võrdlemisi, põhiliseim riik sel ajal on Dromaani impeerium. Lisaks nendele on maailmas võimsa maagia või erinevate tugevate jõudude poolt loodud ilmataskukesi kus kliima on külmumise eelne. Räägfitakse legende legendaarsest suvesaarest, ksu aastaläbi on suvi niing üksnes hingelt puhtad pääsevad.

Linnad ja asulad : Alguses oli Talve liikumine kiire ja oli ilmselge et kõigile inimestele poleks võimalik pageda kaugele lõunasse (ning kõik olid nagunii veendunud et jää saab katma terve maailma). Hulk druiide ja võlureid tulid välja ideega, mille käigus kutsuti avati värav elementaalsetele tasanditele ja kutsuti välja puhas elementaalleek, mis sai iga tulevase linnriigi keskmeks. Aja jooksul kasvasid need asulad suuremateks, toetatuna alkeemia, inseneerinduse ja maagia tippsaavutustest on iga linnriik sisuliselt ümbritsetud soojuskupliga, mõndades nõrgema, teistes tugevamaga, mis võimaldab isegi soojakupli all põllusaadusi kasvatada. Nendes kus soojakuppel on nõrgem on soojus suunatud sisuliselt keskküttena, + pluss eksisteerivad midagi maagiliste kasvuhoonete laadset, et midagigi taimset ka toiduks pakkuda. Kauplemine linnade vahel sõltub oludest ja aastaajast (kas on külm või veel külmem), kas on ligipääsu lahtisele merele ja mis iganes. Ressursid on igal juhul hõredad.  Maagia ja maagiabaasine tehnoloogia on oluline osa nende nappide ressursside vähegi suurendamisest. Seal kus võimalik eksisteerivad põdrakasvatajate hõimud ja tudrakääbikud, kellede asulad on ainsad väiksemad üksused sel karmil maastikul. Mõnel pool asendavad elementaalset leeki kuumavee allikad ning sealsete paikade päkapikest elanike inseneritöö. Räägitakse ka lugusid härmahaldjate kristall linnadest.


Koletised: Paljud ebameeldivad olendid olid ka paraku edukad külmaga kohastumisel, samas kui teised kas ilmusid või muutusid talve olenditeks. Härmahiiud on suurimaid ohte, mis külmunud väljadel liiguvad, koos lumetrollide ja muude koletislike rassidega. Lisaks nendele on ka härmaviirastused ja muud külmaga seotud ebasurnud, sest tihtipeale jäävad surnud ekslema. Mõned on selles olukorras kuni nad rahu leiavad, teised aga  ihkavad elavatest pärinevat soojust. Hmm... siin saab teha vähematsi lahedama versiooni vampiirist... termovampiiri, kes ihkab oma ohvrite kehasoojust näiteks :P

Magitech ja õrnad steampunk kallakud: Kõrge maagia pole küll just kõigile, kuid tegu on millegi linandes võrdlemisi levinuga. Magewrightid (jep needsamad tüübid eberronist) ja adeptid on levinud töölised linnades. Hoolitsedes selle eest et need soojad oleksid ja põllusaadused valmiksid. kas ka võiksime rääkida ka mõndadest muudest rakendustest... peab mõtlema selle üle...

Religioon: Jumalad on läinud, enamus nendest vähematsi küll. Ning nendest vaid vähestel on jäänud arvestatav hulk kummardajaid. Tulepreestrid on muidugi uus sõna selles osas, linnriigi südames oleva tule teenrid, kes saavad ka oma jõu loitsudeks sellest. Viimaste kohustusteks on siis Tule ja linnaelanike eest hoolitsemine. Nende usk on ka vaikselt levima hakanud ja nad saadavad misjonäre ka tundraelanike juurde ning Dromaani impeeriumisse. Nende mõnes mõttes vastanditeks võib lugeda talvekummardajaid. Viimased aga jagunevad üldjoontes kaheks. Esimesed on tüübid kes kasutavad talve jõudu et seda tagasi hoida ja leida selle läbi võimalust maailma päästmiseks leida. Teised on need pahad kes igatsevad jääkuulist maailma :P loodusvaimud nii head kui halvad on siiski ka olemas, liikvel ja austatud...

Rassid ja klassid

Kõik rassid on saanud qarvestatavaid kaotusi elavjõus ja on omal moel kohanenud muutunud oludega, siin siis mõned näited

Inimesed, siiani kõige arvukamad tõprad kui asja nii väljendada. Üle poole inimrassist on koondunud Dromaani impeeriumi ja muude soojade maade aladele, ülejäänud siis asustavad erinevaid Külmunud maade linnriike. Vähemal hulgal on tundrahõime. On hakanud toimuma ka mõningaid muudatusi inimrassis endas... räägitakse hõimudest kes tsivilisatsioonist loobudes on muutunud ürgsemateks nings eeläbi ka tugevamateks ja vastupidavamateks (võtta ehk neanderthali rass frostburnist või midagi muud eeskujuks... äkki teha just poolorkid või orkid muutunud inimesteks?). Samuti on tekkinud ka paljudes inimestes tugevamaid eeldusi elementaalsete vägede valdamiseks või on muid laadseid mutatsioone. Neid just põhiasjalikult linnlastel. Dromaanlaste seas pole muutusi nii suurelt täheldatud.

Tundrakääbikud. Nomaadid, väiksemate tundraulukite kasvatajad ja kütid. Tundrakääbikud on ammuste rändkääbikute järeltulijad, kohastunud täielikult eluga maastikul. vana stiili kääbikud leidub ehk vaid linnades, lisaks räägitakse ka mõningatest hõimudest soojadel maadel ja nende orjastamisest Dromaani aladel.

Päkapikud: Päkapikud olid ehk esimene rass kes sai tunda kasvavate liustike ja üha edasi liikuva jääaja mõju ja astus ka esimesi samme oma tsivilisatsiooni säilitamise nimel. mItmed uued päkapike,linnad just loodi paikadesse kus geotermilised olud olid selleks sobilikud, teised päkapikud leidsid rakendust tulemaagial mida paljudes muudes paikades kasutama hakati. Päkapike linnad on muidugi põhiliseks ja ainsaks metalli allikateks antud maailmale ja arvukuselt võiks ehk neid lugeda suuruselt teiseks rassiks. Osad päkapikud on aga liikunud sügavamale maaalla ja emmanud sealset tuld ja selle vähe (Azerid)

Haldjad: Paljud haldjad elavad linnades või soojade alade üksikutel saartel. on nii haldjalinnu kui ka elavad haldjad ilma suuremate probleemideta inimestega kõrvuti samades linnades. Viimasest tingituna on ka põhjendatav arvestatava hulga poolhaldjate esinemine. Peale nende ekisteerivad ka kas siis oma kristall laantes või siis hõimugruppidena elavad härmahaldjad, kes on omandanud mõnevõrra metsikuma välimuse (kerged kihvad, teravamad küüned... neile lisaks uigev albiinosus ilma punaste silmadeta) ja tunduvalt külmema iseloomu (a la snow elf frostburnis). Drow-d on maa all alles, aga nendega peab veel mõtlema. Viimastel on poolametlik ja tihe sõda härmahiidudega.

Gnoomid: Väljasurnud... tegelt ehk mitte... mõtlen nendega midagi välja.

Poolorkid: Vt. üles inimeste juurde. See oleks vähemasti üks võimalus. Tegelt kui aus olla siis Pathfinderi poolork sobiks ehk küll metsikumaks läinud inimese stattideks.

Hmm klassid siis

Barbarian ja Fighter on ilmselt antud maailmas levinaud vastavalt sellele kas on tegu linna või hõimurahvaga. Ehk siis suht tüüpililine teema nendega. Rajaleidja on väga levinud klass nii linnas kui hõimude seas. Rangerile ehk lemmiklooma asemele võimalus vastupanu külmale omandada.

LG-d tagaajaval paladinil ei tundu nagu selolesse maailma väga kohta olevat. Tulerüütel on aga levinud kutsumus linnades, paljud nende oskustest ja võimetest seotud siis jää ja talveolendite vastu võitlemise ja hävitamisega. Ning Blackguardi asemele ehk jäärüütel.

Preestrite teemast sai ehk juba üleval juttu teha. Jumalate preestrid on siis tavalised soojadel maadel ja siis linnades  on selle koha peal tulepreestrid. Enne jääaega ei vallanud kõik preestrid teurgilisi oskusi, kuid nüüdsel ajal oskab iga preestel vähemalt baastasemel igavese leegi jõudu rakendada. Valdavalt jääb keskmise vaimuliku tuigevus kuhugi 2-6 leveli vahele. Sama palju on ehk ka levinud eri loodusvaimude ja üksikute populaarsemate jumalate teenrid. Lisaks siis jah talvekummardajad.

Vargad ja bardid... mitte mingeid muudatusi siin. Esimestega ehk mitte, kui välja jätta asjaolu etvaldavalt on tegu linnakeskse ametiga. Kriminaaltegevus linnades pole muidugi just kõrge, st. on ta olemas kuid varanduslik tase ei varieeru just väga tugevalt, ehk siis tavavargal pole linnadews niipalju edu kui näiteks soojadel maadel. Enamus rõuge leiab tegevust kas vanu varemeid ja linnade jäänuseid uurivates seltskondades, salapolitsei või salamõrtsukatena. Bardid ja skaldid on valdavalt siis muusikud kes on meisterdanud loitsulaulu saladused, rakendades arkaanset maagiat läbi nn kõiksuse laulu või sfääride harmoonia, mida vaid selle saladustesse pühendatud kuulda saavad. Teised bardid on pigem sortsindega isikud, kes loitsulaulude asemel mõnd muud ametit valdavad (midagi suurendatud elementaalsete mõjudega seonduvat).

Sortsid on viimaste aastasadade jooksul arvukuselt kasvanud. Eiri just elementaalset vereliini sortsid. Nii linnade keskmes olev leek kui väljas olev külm kannavad endas oma väge nings el on oma mõju sündivatele lstele. On neid kes esimese mõjul avastavad endas tärkavad anded tulemaagiale või taevaste jõududega seonduvale maagiale, teised õhule ja veele... koolnutele või varjudele. On ka neid kelle jõud seisneb uinunud maapinnas või looduses. Enamus mitteklerikaalset või loodusmaagiat on seotud tugevalt elementalismiga, haruldaste annetega sündinutele lisaks tegelevad sortsikunstiga ka isikud kes on läbinud mõne raske katumuse ( ala jääalasi laadne teema, peab selle üle veel mõtlema, mis võiks muude päritolude alane teema olla).

Kuna üha enam maagiat harrastatakse kas läbi elementalismi, kas siis kaasasündinud omaduste või selel müsteeriumite läbi, mitte aga enam otsese arkaanse kunsti läbi siis vana ja uhke võluriamet on muutumas väheste kunstiks. Kuigi on palju vähemaid maage, kes töötavad linan heaolu nimel ja alkeemikuid kes oma kunsti kõrvale maagiat harrastavad, siis päris võlureid on vähe. Osad on oma õpetused sidunud elementalismiga, teised aga keksenduvad siiski puhale kunstile, sirutudes kosmiliste energiate järgi ja vormides sellest loitse. Preppamisega sarnane teema mis Zelazny raamatuites. Samuti pole nende maagia mõjutatud kliimateguritest.*

*muudel loitsijatel on tuleloitsudele -1 kuni -3 ja külmaloitsudele boonus kui linnast väljas, samas vastupidi sees. Ilmselt midagi muud vel

Druiidid. Samuti levinud klass nii linnas kui tundras. Enamus töötavad palehigis sellenimel et oleks tulevikku, teised noh pole vist raske mõista mida jäädruiidid tahavad :P

Mungad... pole veel midagi head nendega välja mõelnud. Olemas kindlasti :P Või ka mitte... läheks nende ammuste aegade juurde tagasi kui ma munka ei lubanud

Huh... hetkeks ehk kõik, mõtteid on veel ja originaalsemaks/erinevamaks annab seda veel lihvida, ehk ka teha muude settingute tarbeks kui pathfinder