Tark

Ta oli vanim kõigist lastest, selle ilma esmasündinu. Ellu tärganuna oli talle antud üks anne mille ta sai vabalt valida, see valik oli teadmine. Noor olend oli võimeline nägema ja kuulma kõike mida soovis, suuteline teadma asju mida polnud või olid juba ära olnud. Maailm ise polnud veel valmisgi, paljudes paikades veel elemendid marutsesid, vähene elu oli veel nõrk ja habras. Kuid see ei pidanud nii jääma, juba lapse peas oli näha erinevaid kujusid mida maailm võtta võib, mõned ebakindlamad, teised tõenäolisemad.

Ning loojad tülitsesid omavahel, leidmata nõusolekut. Kes tahtis hetkega kõike valmis vormida, kes tahtis lasta asjadel ise areneda. Nende seas oli neist erinev olend, Ürglohe kes oli esimene oma soost, väe ja elementide laps, nad olid mõnda aega mänginud koos kuid siis tüdinenud.

Nad olid lapsed olnud vaid moe pärast, tema otsustas seda veel edasi olla. Isegi veel peale seda kui ta õed vanemaks saavad.

Nad ei olnud veel lahkunud sealt kus ema neid hoidis. Kaksikud, kuid täiesti erinevad, ühe silmad neelasid sind endasse kuni ei jäänud muu kui sügavik, samas kui teise pilk oli liiga ere et sellesse vaadata. Ning nad ei saanud omavahel läbi olgugi et sisimas armastasid ja austasid nad üksteist.

Poiss mõtles hetke, et nad on kui öö ja päev ning siis muigas, sest nii saabki see ilmselt olema.

Sündiv maailm tõmbas alati ligi loojaid ja nende tööst sõltus palju. Kuid loojate kõrval pidi olema alati ka vähemaid ja osad neist pidid olema lapsed, kas siis loojate omad või vaimud kes tulid siia ilma ja võtsid laadse noore kuju.

Teda huvitas kuidas Surm ennast ilmutab ja siis muigas, vat see pidi saama huvitav olema. Eriti veel kogu see andestust otsiva jumala lugu. Kas asi läheb nii, see on juba iseasi.

„Nad hakkavad mind kartma, kadestama ning isegi mulle kaasa tundma,“ mõtles Noor. „Sest kõigile teistele on kõigeteadmine ja nägemine liiga suur koorem.“

Nõupidamine lõppes ja loojad, keda kunagi Vanadeks saadakse kutsuma läksid laiali, või ka mitte, kogu see küsimus oli lahtine. Poiss, nii oleks teda võinud kõige enam nimetada hetkel, aga läks lätte äärde. 

Loomisallikas, värav kõiksusesse ja igaviku sügavaimatesse soppidesse seisis siin. Oli asju mida loodi või vormiti, kuid oli ka seda mida võeti üksnes siit.

Noorel oli mõte, soov luua midagi või vähemasti omada midagi tuleviku jaoks varuks. Tulevikus pidid olema mustad linnud, targad ja ometigi kohati kardetud kui halva õnne kuulutajad. Veel oli liiga vara nende olendite jaoks, kuid midagi keerukamat mõlkus tal mõttes. Need linnud väärisid vanemaid vendi ja õdesid.

Käsi sirutus lättesse ja sõnad libisesid üle huulte. Kui poiss oma käe välja võttis olid seal munad, mitte veel päris olendid, kuid võimalus nendeks. Teine loits libises üle ta huulte ja korraks kangastusid ta ümber kogud, mis kohe haihtusid. Noor teadis millised hinged sinna sobivad.

Munad ei olnud tegelikult isegi tema idee, need olid Ürglohe omad, laotatud kõikjale varjatud paikadesse, ootas tema sugu ärkamist. Ei esimesed olid juba väljumas.

Noor jumalus sirutus varjudesse ja peitis need hetkel sinna. Kord kaotab ta selle võimaluse, sest saab olema palju rohkem neid kes ennast pimeduse varju peidavad. Vaikides lahkus jalutas ta minema, teadmisega, et ema oli seda kõike pealt näinud.

Kuid ka selles maailmas oli nüüd võimalus ronkadele, nii tavalistele ja nende vähematele hõimlastele, kui ka Tõelistele, tema lindudele ja lastele.

„Kord ei ole loomislätet enam, kord saab ka maailm lõhutud mõitmeks tükiks.“ See oli üks võimalus asjade minekust, tulemas mingisugusest kaugest ja tulevasest ajast. Kuid laps mõistis midagi uut.

Alati ei pea jälgima ja ootama kuidas asjad lähevad, vaid alati on võimalik toimuvat mõjutada endale sobivasse suunda.

Noor teadis järsku et ta ei saa olema ei jumal ega nende teener, ei deemon ega mingi lihtne vaim. Ei Tark saab olema tema nimeks. Olend kes näeb ja teab pea kõike, kuid ei karda juhtida asju endale meeldivasse suunda.