Tark

Ta oli vanim kõigist lastest, selle ilma esmasündinu. Ellu tärganuna oli talle antud üks anne mille ta sai vabalt valida, see valik oli teadmine. Noor olend oli võimeline nägema ja kuulma kõike mida soovis, suuteline teadma asju mida polnud või olid juba ära olnud. Maailm ise polnud veel valmisgi, paljudes paikades veel elemendid marutsesid, vähene elu oli veel nõrk ja habras. Kuid see ei pidanud nii jääma, juba lapse peas oli näha erinevaid kujusid mida maailm võtta võib, mõned ebakindlamad, teised tõenäolisemad.

Ning loojad tülitsesid omavahel, leidmata nõusolekut. Kes tahtis hetkega kõike valmis vormida, kes tahtis lasta asjadel ise areneda. Nende seas oli neist erinev olend, Ürglohe kes oli esimene oma soost, väe ja elementide laps, nad olid mõnda aega mänginud koos kuid siis tüdinenud.

Nad olid lapsed olnud vaid moe pärast, tema otsustas seda veel edasi olla. Isegi veel peale seda kui ta õed vanemaks saavad.

Nad ei olnud veel lahkunud sealt kus ema neid hoidis. Kaksikud, kuid täiesti erinevad, ühe silmad neelasid sind endasse kuni ei jäänud muu kui sügavik, samas kui teise pilk oli liiga ere et sellesse vaadata. Ning nad ei saanud omavahel läbi olgugi et sisimas armastasid ja austasid nad üksteist.

Poiss mõtles hetke, et nad on kui öö ja päev ning siis muigas, sest nii saabki see ilmselt olema.

Sündiv maailm tõmbas alati ligi loojaid ja nende tööst sõltus palju. Kuid loojate kõrval pidi olema alati ka vähemaid ja osad neist pidid olema lapsed, kas siis loojate omad või vaimud kes tulid siia ilma ja võtsid laadse noore kuju.

Teda huvitas kuidas Surm ennast ilmutab ja siis muigas, vat see pidi saama huvitav olema. Eriti veel kogu see andestust otsiva jumala lugu. Kas asi läheb nii, see on juba iseasi.

„Nad hakkavad mind kartma, kadestama ning isegi mulle kaasa tundma,“ mõtles Noor. „Sest kõigile teistele on kõigeteadmine ja nägemine liiga suur koorem.“

Nõupidamine lõppes ja loojad, keda kunagi Vanadeks saadakse kutsuma läksid laiali, või ka mitte, kogu see küsimus oli lahtine. Poiss, nii oleks teda võinud kõige enam nimetada hetkel, aga läks lätte äärde. 

Loomisallikas, värav kõiksusesse ja igaviku sügavaimatesse soppidesse seisis siin. Oli asju mida loodi või vormiti, kuid oli ka seda mida võeti üksnes siit.

Noorel oli mõte, soov luua midagi või vähemasti omada midagi tuleviku jaoks varuks. Tulevikus pidid olema mustad linnud, targad ja ometigi kohati kardetud kui halva õnne kuulutajad. Veel oli liiga vara nende olendite jaoks, kuid midagi keerukamat mõlkus tal mõttes. Need linnud väärisid vanemaid vendi ja õdesid.

Käsi sirutus lättesse ja sõnad libisesid üle huulte. Kui poiss oma käe välja võttis olid seal munad, mitte veel päris olendid, kuid võimalus nendeks. Teine loits libises üle ta huulte ja korraks kangastusid ta ümber kogud, mis kohe haihtusid. Noor teadis millised hinged sinna sobivad.

Munad ei olnud tegelikult isegi tema idee, need olid Ürglohe omad, laotatud kõikjale varjatud paikadesse, ootas tema sugu ärkamist. Ei esimesed olid juba väljumas.

Noor jumalus sirutus varjudesse ja peitis need hetkel sinna. Kord kaotab ta selle võimaluse, sest saab olema palju rohkem neid kes ennast pimeduse varju peidavad. Vaikides lahkus jalutas ta minema, teadmisega, et ema oli seda kõike pealt näinud.

Kuid ka selles maailmas oli nüüd võimalus ronkadele, nii tavalistele ja nende vähematele hõimlastele, kui ka Tõelistele, tema lindudele ja lastele.

„Kord ei ole loomislätet enam, kord saab ka maailm lõhutud mõitmeks tükiks.“ See oli üks võimalus asjade minekust, tulemas mingisugusest kaugest ja tulevasest ajast. Kuid laps mõistis midagi uut.

Alati ei pea jälgima ja ootama kuidas asjad lähevad, vaid alati on võimalik toimuvat mõjutada endale sobivasse suunda.

Noor teadis järsku et ta ei saa olema ei jumal ega nende teener, ei deemon ega mingi lihtne vaim. Ei Tark saab olema tema nimeks. Olend kes näeb ja teab pea kõike, kuid ei karda juhtida asju endale meeldivasse suunda.

Fimbulwinter

Nagu mu blogist lugeda saab siis lõi mul pähe teha kampaaniasetting jäämaailmas. Jah ma olen paarkorda teinud mänge kas maailmas kus on olnud algav ja tore jääaeg olemas või siis kaugel põhjas. Kuid täna lugedes korra Dark Suni settingust, mis on sisulislet kõrbemaailm lõi pähe idee millegist sarnasest, aga kuna ma olen nagu külmema kliima fänn rohkem, siis miks mitte jäämaailm. Ok üraeguse seisuga on see selelst isegi sõbralikum... Nimi fimbulwinter on võetud skandinaavia mütoloogiast, seda siis Ragnarökile eelnevast kolmeaastasest talvest.

Praegune idee on suhteliselt 3,5... õigemini küll pathfinderi keskne, kuid ehk annaks seda ka mujale laiendada... Oma ideedemõjutused tulevad osalt ka Frostburnist (3,5 lisaraamat külmades paikades mängu tegemiseks) ja mõned mõttekillud ka Eberronist

Keegi ei ole kindel kuidas see algas, kuid suved kasvasid järjest lühemateks ja talved pikemateks. isegi varem muidu soojad maad kasvasid järjest jahedamaks. Iga aastaga kasvas kaugel põhjas ja kaugel lõunas olev igavene talv järjest tuigevamaks kattes lõpuks suurema osa maailmast. Juba mitusada aastat on möödas ja talve liikumine aeglustunud, kuid suurt vahet nagu polegi, enamus maailma kuulub nagunii talvele olles siis jää või igikeltsa all. Külmunud tasandikel uitavad üksnes kas koletised, talvekummardajad, nomaadid või üksikud ja kangekaelsed seiklejad.

Maailmast:

Soojad maad: Kitsas ala mis puudutab planeedi ekvatoriaalalasid ja osalt endist troopikavöödet. Kliimalt umbes sama mis meie Põhja-parasvööde soojemal ajal. Päris püsivalt some on muidugi kõike kesksem ala, mida eemale põhja ja lõunasse seda külmemaks läheb. Ülerahvastatud maad võrdlemisi, põhiliseim riik sel ajal on Dromaani impeerium. Lisaks nendele on maailmas võimsa maagia või erinevate tugevate jõudude poolt loodud ilmataskukesi kus kliima on külmumise eelne. Räägfitakse legende legendaarsest suvesaarest, ksu aastaläbi on suvi niing üksnes hingelt puhtad pääsevad.

Linnad ja asulad : Alguses oli Talve liikumine kiire ja oli ilmselge et kõigile inimestele poleks võimalik pageda kaugele lõunasse (ning kõik olid nagunii veendunud et jää saab katma terve maailma). Hulk druiide ja võlureid tulid välja ideega, mille käigus kutsuti avati värav elementaalsetele tasanditele ja kutsuti välja puhas elementaalleek, mis sai iga tulevase linnriigi keskmeks. Aja jooksul kasvasid need asulad suuremateks, toetatuna alkeemia, inseneerinduse ja maagia tippsaavutustest on iga linnriik sisuliselt ümbritsetud soojuskupliga, mõndades nõrgema, teistes tugevamaga, mis võimaldab isegi soojakupli all põllusaadusi kasvatada. Nendes kus soojakuppel on nõrgem on soojus suunatud sisuliselt keskküttena, + pluss eksisteerivad midagi maagiliste kasvuhoonete laadset, et midagigi taimset ka toiduks pakkuda. Kauplemine linnade vahel sõltub oludest ja aastaajast (kas on külm või veel külmem), kas on ligipääsu lahtisele merele ja mis iganes. Ressursid on igal juhul hõredad.  Maagia ja maagiabaasine tehnoloogia on oluline osa nende nappide ressursside vähegi suurendamisest. Seal kus võimalik eksisteerivad põdrakasvatajate hõimud ja tudrakääbikud, kellede asulad on ainsad väiksemad üksused sel karmil maastikul. Mõnel pool asendavad elementaalset leeki kuumavee allikad ning sealsete paikade päkapikest elanike inseneritöö. Räägitakse ka lugusid härmahaldjate kristall linnadest.


Koletised: Paljud ebameeldivad olendid olid ka paraku edukad külmaga kohastumisel, samas kui teised kas ilmusid või muutusid talve olenditeks. Härmahiiud on suurimaid ohte, mis külmunud väljadel liiguvad, koos lumetrollide ja muude koletislike rassidega. Lisaks nendele on ka härmaviirastused ja muud külmaga seotud ebasurnud, sest tihtipeale jäävad surnud ekslema. Mõned on selles olukorras kuni nad rahu leiavad, teised aga  ihkavad elavatest pärinevat soojust. Hmm... siin saab teha vähematsi lahedama versiooni vampiirist... termovampiiri, kes ihkab oma ohvrite kehasoojust näiteks :P

Magitech ja õrnad steampunk kallakud: Kõrge maagia pole küll just kõigile, kuid tegu on millegi linandes võrdlemisi levinuga. Magewrightid (jep needsamad tüübid eberronist) ja adeptid on levinud töölised linnades. Hoolitsedes selle eest et need soojad oleksid ja põllusaadused valmiksid. kas ka võiksime rääkida ka mõndadest muudest rakendustest... peab mõtlema selle üle...

Religioon: Jumalad on läinud, enamus nendest vähematsi küll. Ning nendest vaid vähestel on jäänud arvestatav hulk kummardajaid. Tulepreestrid on muidugi uus sõna selles osas, linnriigi südames oleva tule teenrid, kes saavad ka oma jõu loitsudeks sellest. Viimaste kohustusteks on siis Tule ja linnaelanike eest hoolitsemine. Nende usk on ka vaikselt levima hakanud ja nad saadavad misjonäre ka tundraelanike juurde ning Dromaani impeeriumisse. Nende mõnes mõttes vastanditeks võib lugeda talvekummardajaid. Viimased aga jagunevad üldjoontes kaheks. Esimesed on tüübid kes kasutavad talve jõudu et seda tagasi hoida ja leida selle läbi võimalust maailma päästmiseks leida. Teised on need pahad kes igatsevad jääkuulist maailma :P loodusvaimud nii head kui halvad on siiski ka olemas, liikvel ja austatud...

Rassid ja klassid

Kõik rassid on saanud qarvestatavaid kaotusi elavjõus ja on omal moel kohanenud muutunud oludega, siin siis mõned näited

Inimesed, siiani kõige arvukamad tõprad kui asja nii väljendada. Üle poole inimrassist on koondunud Dromaani impeeriumi ja muude soojade maade aladele, ülejäänud siis asustavad erinevaid Külmunud maade linnriike. Vähemal hulgal on tundrahõime. On hakanud toimuma ka mõningaid muudatusi inimrassis endas... räägitakse hõimudest kes tsivilisatsioonist loobudes on muutunud ürgsemateks nings eeläbi ka tugevamateks ja vastupidavamateks (võtta ehk neanderthali rass frostburnist või midagi muud eeskujuks... äkki teha just poolorkid või orkid muutunud inimesteks?). Samuti on tekkinud ka paljudes inimestes tugevamaid eeldusi elementaalsete vägede valdamiseks või on muid laadseid mutatsioone. Neid just põhiasjalikult linnlastel. Dromaanlaste seas pole muutusi nii suurelt täheldatud.

Tundrakääbikud. Nomaadid, väiksemate tundraulukite kasvatajad ja kütid. Tundrakääbikud on ammuste rändkääbikute järeltulijad, kohastunud täielikult eluga maastikul. vana stiili kääbikud leidub ehk vaid linnades, lisaks räägitakse ka mõningatest hõimudest soojadel maadel ja nende orjastamisest Dromaani aladel.

Päkapikud: Päkapikud olid ehk esimene rass kes sai tunda kasvavate liustike ja üha edasi liikuva jääaja mõju ja astus ka esimesi samme oma tsivilisatsiooni säilitamise nimel. mItmed uued päkapike,linnad just loodi paikadesse kus geotermilised olud olid selleks sobilikud, teised päkapikud leidsid rakendust tulemaagial mida paljudes muudes paikades kasutama hakati. Päkapike linnad on muidugi põhiliseks ja ainsaks metalli allikateks antud maailmale ja arvukuselt võiks ehk neid lugeda suuruselt teiseks rassiks. Osad päkapikud on aga liikunud sügavamale maaalla ja emmanud sealset tuld ja selle vähe (Azerid)

Haldjad: Paljud haldjad elavad linnades või soojade alade üksikutel saartel. on nii haldjalinnu kui ka elavad haldjad ilma suuremate probleemideta inimestega kõrvuti samades linnades. Viimasest tingituna on ka põhjendatav arvestatava hulga poolhaldjate esinemine. Peale nende ekisteerivad ka kas siis oma kristall laantes või siis hõimugruppidena elavad härmahaldjad, kes on omandanud mõnevõrra metsikuma välimuse (kerged kihvad, teravamad küüned... neile lisaks uigev albiinosus ilma punaste silmadeta) ja tunduvalt külmema iseloomu (a la snow elf frostburnis). Drow-d on maa all alles, aga nendega peab veel mõtlema. Viimastel on poolametlik ja tihe sõda härmahiidudega.

Gnoomid: Väljasurnud... tegelt ehk mitte... mõtlen nendega midagi välja.

Poolorkid: Vt. üles inimeste juurde. See oleks vähemasti üks võimalus. Tegelt kui aus olla siis Pathfinderi poolork sobiks ehk küll metsikumaks läinud inimese stattideks.

Hmm klassid siis

Barbarian ja Fighter on ilmselt antud maailmas levinaud vastavalt sellele kas on tegu linna või hõimurahvaga. Ehk siis suht tüüpililine teema nendega. Rajaleidja on väga levinud klass nii linnas kui hõimude seas. Rangerile ehk lemmiklooma asemele võimalus vastupanu külmale omandada.

LG-d tagaajaval paladinil ei tundu nagu selolesse maailma väga kohta olevat. Tulerüütel on aga levinud kutsumus linnades, paljud nende oskustest ja võimetest seotud siis jää ja talveolendite vastu võitlemise ja hävitamisega. Ning Blackguardi asemele ehk jäärüütel.

Preestrite teemast sai ehk juba üleval juttu teha. Jumalate preestrid on siis tavalised soojadel maadel ja siis linnades  on selle koha peal tulepreestrid. Enne jääaega ei vallanud kõik preestrid teurgilisi oskusi, kuid nüüdsel ajal oskab iga preestel vähemalt baastasemel igavese leegi jõudu rakendada. Valdavalt jääb keskmise vaimuliku tuigevus kuhugi 2-6 leveli vahele. Sama palju on ehk ka levinud eri loodusvaimude ja üksikute populaarsemate jumalate teenrid. Lisaks siis jah talvekummardajad.

Vargad ja bardid... mitte mingeid muudatusi siin. Esimestega ehk mitte, kui välja jätta asjaolu etvaldavalt on tegu linnakeskse ametiga. Kriminaaltegevus linnades pole muidugi just kõrge, st. on ta olemas kuid varanduslik tase ei varieeru just väga tugevalt, ehk siis tavavargal pole linnadews niipalju edu kui näiteks soojadel maadel. Enamus rõuge leiab tegevust kas vanu varemeid ja linnade jäänuseid uurivates seltskondades, salapolitsei või salamõrtsukatena. Bardid ja skaldid on valdavalt siis muusikud kes on meisterdanud loitsulaulu saladused, rakendades arkaanset maagiat läbi nn kõiksuse laulu või sfääride harmoonia, mida vaid selle saladustesse pühendatud kuulda saavad. Teised bardid on pigem sortsindega isikud, kes loitsulaulude asemel mõnd muud ametit valdavad (midagi suurendatud elementaalsete mõjudega seonduvat).

Sortsid on viimaste aastasadade jooksul arvukuselt kasvanud. Eiri just elementaalset vereliini sortsid. Nii linnade keskmes olev leek kui väljas olev külm kannavad endas oma väge nings el on oma mõju sündivatele lstele. On neid kes esimese mõjul avastavad endas tärkavad anded tulemaagiale või taevaste jõududega seonduvale maagiale, teised õhule ja veele... koolnutele või varjudele. On ka neid kelle jõud seisneb uinunud maapinnas või looduses. Enamus mitteklerikaalset või loodusmaagiat on seotud tugevalt elementalismiga, haruldaste annetega sündinutele lisaks tegelevad sortsikunstiga ka isikud kes on läbinud mõne raske katumuse ( ala jääalasi laadne teema, peab selle üle veel mõtlema, mis võiks muude päritolude alane teema olla).

Kuna üha enam maagiat harrastatakse kas läbi elementalismi, kas siis kaasasündinud omaduste või selel müsteeriumite läbi, mitte aga enam otsese arkaanse kunsti läbi siis vana ja uhke võluriamet on muutumas väheste kunstiks. Kuigi on palju vähemaid maage, kes töötavad linan heaolu nimel ja alkeemikuid kes oma kunsti kõrvale maagiat harrastavad, siis päris võlureid on vähe. Osad on oma õpetused sidunud elementalismiga, teised aga keksenduvad siiski puhale kunstile, sirutudes kosmiliste energiate järgi ja vormides sellest loitse. Preppamisega sarnane teema mis Zelazny raamatuites. Samuti pole nende maagia mõjutatud kliimateguritest.*

*muudel loitsijatel on tuleloitsudele -1 kuni -3 ja külmaloitsudele boonus kui linnast väljas, samas vastupidi sees. Ilmselt midagi muud vel

Druiidid. Samuti levinud klass nii linnas kui tundras. Enamus töötavad palehigis sellenimel et oleks tulevikku, teised noh pole vist raske mõista mida jäädruiidid tahavad :P

Mungad... pole veel midagi head nendega välja mõelnud. Olemas kindlasti :P Või ka mitte... läheks nende ammuste aegade juurde tagasi kui ma munka ei lubanud

Huh... hetkeks ehk kõik, mõtteid on veel ja originaalsemaks/erinevamaks annab seda veel lihvida, ehk ka teha muude settingute tarbeks kui pathfinder

DSI failid: kiri tundmatult autorilt

Inimmälu on lühike ja nende ajalugu veel lühem. Nad räägivad sellest kuidas 11 000 aastat tagasi avastati maaviljelus, mis tegi võimalikuks suurtsivilisatsioonide tekke, tõi iniemsed eemale küttimisest ja korilusest ja et see üks samm tegi nad nendeks kes nad nüüd on. Ma ei hakka kahtlema viimases, mis on küllaltki tõenäoline kuid selle üheteisttuhande aastataguste sündmuste osas vaidleks ma küll natuke. Suurtsivilisatsioonid, need paar miks leidusid, olid olemas juba aastatuhanded enne seda kui jää taandus Euroopa kohalt. Atlantis ning tema vennad ja õed, õigupoolest pole seegi õige nimi, kuid eelistan seda kasutada. Ning lihtsam on see ka teie kõrvadele, sest omajagu sarnasusi leidub sel teie kujutlustega sellest saarest, õigemini saarestikust.

Te ütlete et esita nüüd oma tõendid, näita mingitki arheoloogilist leidu mis kinnitaks mu kahtlustäratavat juttu. Oh, need tsivilisatsioonid kadusid endast väga vähe jälgi jättes. See tõendusmaterjal mis on leitud on aga kadunud väga ruttu, on neid jõude ja organisatsioone maailmas kes ei taha veel et selline teadmine oleks laialt olemas ning nii mõnigi teine jälg läheb kaduma ajaloolaste salasepitsustes, et varjata asju milles nad on väga pikalt ekslikud olnud.

Ma arvan, et on parem kui nad ei saa isegi püramiidide algsest ja tegelikust eesmärgist teada. Ma arvan et füüsikutele pakuks see rohkem huvi kui see kunagi teatavaks tuleks. Seda võibolla umbes paarikümne aasta pärast.

Ma olin maal sel ajal kui oli nende tsivilisatsioonide kõrgaeg ja lühidalt ka siis kui need langesid. Enne kui hakkate küsima, kuidas need tsivilisatsioonid siis tekkisid ja mis on tegelikult inimkonna algne lugu. Ma ei saa sellele väga täpselt vastata, sest ma pole süvenenud nende alglukku eriti, võin vaid väita et need olid juba tolelks hetkeks tuhandeid aastaid vanad ning ehk rohkemgi. Inikonna alglugu võib üldse keeruline olla, teid leidub lihtsalt nii paljudes dimensioonides, et ma ei oska pakkuda millistest te olete päris ja millistesse rännanud. Atlantis ise paiknes korraga kolmes dimensioonis, jah seda on raske selgitada kuidas see võimalik oli, aga see oli nõnda. Detailid? Neid on palju, võiksin siin rääkida nendest asjadest väga pikalt ja väga palju.

Atlantis ja tema kaastsivilisatsioonid olid rikkad, võimekad ja vähemal või rohkemal määral tehnoloogiliselt arenenud, enamus maailma väljaspool neid ja nende kolooniaid oli siiski võrdlemisi barbaarne, küttimise-koriluse või varajase maaviljeluse astmel. Kes aitasid, kes orjastasid endast kehvemaid. Atlantisel oli muidugi tänu oma mitmedimensioonilisusele kõige laiemad võimalused kõigeks, kaasaarvatud kokku puuted muude mõistuslike liikidega enne seda kui fraalid maad külastasid. Oli nurki milles nende tehnoloogia ületas tänapäevast ja nad olid piisavalt kogenud teadustes mida teie hetketeadmised võimalikuks ei pea. Maagia, psioonika, astraaltehnoloogia...

Sellist maailma aga külastasid mitmed erinevad jõud minevikus. Jah, eelpool mainitud fraalid olid ühed nendest. Kõrgtehnoloogiaga varustatud ja kõrgelt psiooniline rass, kes vaatles toonast maad häiriva anomaaliana. Nad otsustasid isegi esialgul Atlantist vältida ja külastasid paari ülejäänut, väiksemat kultuuri. Fraalide probleem polnud niivõrd meie planeedi kaootiolises ja ebavõrdses seisus, vaid Atlantisel ja veel paaris kultuuris eksisteerivate maagiatraditsioonide osas. Psioonika on nähtus mida on tavateaduslikult kergem selgitada, maagia aga erinevam ning fraalide meelest valeteadus. Nad otsustasid hakata poüüdma inimkonda sellest eemale juhtima.

Ma püüan juurelda selle üle kas varjuefektis võib olla sees fraalide käsi.

Igal juhul tõi fraalidega kokkupuutumine kokku täiesti uue arengu, mida raskendas vadi asjaolu et jääaeg naases taas Põhjapoolkerale liikudes järjest lõuna poole. Mitmed kultuurid võtsid kuulda fraalide soovituse ja kuulutasid maagia ebaseaduslikuks, selle praktiseerijatele anti vaba võimalus lahkuda ja end kusagil mujal sisse seada. Kerkisid mõned üksildased asulad keset metsikuid maid ja jääd, mõned üldse jätsid selle dimensiooni.

Maailm pole kunagi olnud harmooniline paik ja kui atlantislased alustasid oma impeeriumi loomist, siis otsustasid nad taanduda, nähes kuidas nende abi ja toetus võisid olla pagendanud ühiskonnast maagia, ei suutnud ńad midagi teha inimloomuse tumedamate külgede ja võimuiha vastu. Atlantised vallutasid lõpptulemusena planeedid milledel nad paiknesid. Luues oma ülemvõimu, mis alguses näis tegelikult olevat samm inimkonna kuldajastu poole, kuid tegelikult...

Ma pean hetke mõtlema toimunu üle järgi, ma lahkusin sealt siis kui fraalid saabusid ja naasin Atlantise viiamsteks aastakümneteks. Aja jooksul tekkis vastuseis tollele kolme planeeti hõlmavale impeeriumile.Ja esialgu just sisemiselt. Atlandid olid ammu kujunenud eraldi alamliigiks, mis oli tahes tahtmata kõrgemini arenenud kui muu tolleaegne inimene (kes ei erinenud praegusest tegelikult isegi niipalju). Enamus maailmu oli teise või kolmandajärguline barbaarsus, mis parimal juhul oli varase renessansi lähedal. Atlantis valitses kõike oma täie põhjalikkuseni välja arendatud astraaltehnoloogia abil. Pinged eksisteerisid atlantide ja tavainimeste ning viimastele tulid appi Atlantiselt pagendatud maagide esivanemad.

Siinkohal aga peatan ma oma jutu. Sest ma ei suuda hetkel veel sundida end rääkima kogu toimunust. Ei seal oli ka muud kui ainult puhkenud kodusõda, kohutav kataklüsm ja veel muud. Atlantis lõpuks pagem maailmadest mille osa ta oli olnud, kuid see ei päästnud teda lõpptulemusena. Olen kohanud selle paiga hävitajat ja mõistan ta põhjuseid...

Katke DSI arhiividest Philadelphias

Seheni langus, peatükk 1

Ma mõtlen mõnikord selle üle kui keeruline võis mu onul alguses see kõik olla. Mu vanemad surnud, ta ainsateks kaaslasteks Alden ja Viissõrmed. Ta ei osanud kasvatada noort tüdrukut ega elada muud elu kui palgasõduri oma ja nii mõndagi ta elus oli tolleks hetkeks kokku kukkunud. Ning nõnda ta võttis kätte ja moodustai oma salga. Ta kipub muhelema, et me viiekesi oleme salga süda ja jääme selleks alati. Me teame üksteise saladus ja põhjuseid miks oleme siin ja praegu...

Ning Viissõrm, sulle võlgnen ma ehk kõige suurema tänu ning loodan, et leiad lõpuks selle, mida sa siin päikese all otsid...
-Kaethe-

Bowen ohkas ja heitis pilgu taevasse. Mitte et soojas kevadpäevas ja talle vastu sinavas taevas oleks midagi heidutavat olnud, ei pigem oli seda vana Earl kelle ja veel mõndade meestega oldi ta saadetud ammutellitud kaupade järgi. Vanamehe torisemine ja kärkimine, mida too ilmselgelt nautis, olid ta viimseni ära tüüdanud. Oleks nendega vähemasti kaasas olnud keegi kes oleks suutnud vanamehe vait sundida, seda suutsid üksnes need keda ta asutas või kartis, esimesel juhul olid seda Hagen ja mõned teised, teise alla langesid nende kolm sortsi ja Viissõrm. Oi kuidas vanamees Viissõrme kartis... see oli isegi kohati naljakas Earl selle nime peale hüppas. Oli mingi kuulujutte selle hirmu tekkimisest üks sõdurihuumorist läbiimbunum kui teine.

Taevas oli vaid mõni üksik pilv.

Oli vist kuus või seitse aastat tagasi kui Hagen oli pannud kokku salga sõdalasi ja astunud korraliku hõberaha eest ühe lõunapoolse isanda teenistusse. Nõnda oli sündinud Hageni salk, ning palgasõduritena olid nad võidelnud nii ühe kui teise isanda lipu all kui ka mitmel pool koerakoonude või kollisoo vastu. Ammu ei saanud seda nimetada salgaks, 200 vähem või rohkem kogenud võitlejat, neist viiskümmend võitlemas ratsa, nõnda suureks oli salk kasvanud, mitmedki ülikud ei saanud endale lubada selle hulga ja hästi varustatud meeste olemasolu ning nii mitmedki olid nõus maksma hõbedat ja isegi kulda Hageni teenete eest. Kuid viimased kolm aastat olid need kuulunud Ardeni valitsejale Alaricule, kes viimased kuus-seitse aastat oli tegelenud Vaireni keskosa ühendamise ja vallutamisega ning nüüd üha enam Põhjavalla riikide ja maade kallale tungis. Väikeste ja killustunud aladega läks kiirelt kuid mitmed suuremad ja tugevamad olid suutnud korduvalt Alaricu vägedele vastu panna. Ometi suutis ta kas tänu sõjaväe suurusele või kavalusele siiski vastastest üle olla. Sõjavägi ta teenistuses oli suur ja peale sõdalaste oli ta teenistuses sortse, salamõrtsukaid ja muid erineval määral kasulikke isikuid, kui kusagil ei saanud hakkama jõuga, seal peitus teine lahendus. Ausaltöeldes oli Bowen nende praeguse ülesandega rahul, nad olid talvel siia saabunud et valvata piiri ja korraldada kohalike abiga kohaliku linnuse korda tegemine. Üle kolme kuu olid nad siin vist juba olnud. Algus oli keerukas olnud, kuigi kohalikel polnud midagi lossisianda vahetumise vastu, kuid piirkonnas toimuvad koerakoonlaste rüüsteretked olid see mille kallale nad pidid koheselt asuma. Kohalikes laantes ja rabas oli tükk aega neile jahipidamist, kokkupõrkeid ja võitlus kuid nad löödi taganema. Arm põsel jäi Bowenile meenutama seda, kuidas ta vaevu oli suutnud pea gnolli kirve eest ära tõmmata. Ta pööras pilgu teele ja märkas taamal ratsanikke liikumas nende poole.

Earl andsis märguande aeglasemaks võtta ja valmis olla ning Bowen ratsutas ettepoole. Ta kahtlustas et muretemiseks pole põhjust ning mõne hetke jooksul sai ta ka kinnituse kui kõlas tuttav sarvehüüd, antud kaks korda pikalt ja korra lühidalt. Omad. Ligemale jõudes oli juba nähe umbes kümmekonda ratsasalga meest, nende seas ka üks nende sortidest. Mõlemade peatasid oma ratsud, lastes ülejäänutel edasi ratsutada. Sorts ohkas ja heitis väsimust täis pilgu Bowenile, mehed olid juba mõnda aega olnud sõbrad ning taoline pilk tähendas vaid seda et mingi suurem jama oli toimunud.

„Koerakoonlased ründasid eile õhtul üht ääreküladest. Kaks salka, ühel neist ei vedanud sest salk meie omi koos Mavega olid seal.“ Vastas sorts muiates, Mave oli üks nende ravitsejatest, kuid samas ka küllatki võimekas tulesorts. „Lootsid ilmselt leida eest kaitseta väikeküla, alla poole olevat neist minema saanud. Ja teine salk hulkus päris läehdal linnusele, koos ühega nende shamaanidest. Jama, et Aldan ära on. Oleks selle maavaimuga kiiremini läinud.

Mõte koerakoonude shamaanist ja mõnest nende kutsutud maavaimust võttis Boweni kergelt judisema. Ta küll ei kartnud maagiat ega selle kasutajaid, kuid oli varakevadel näinud millega mõni nende kutsutud maavaim hakkama võis saada. Brandeni vägi ja oskused keerlesid õhu, valguse ja meelte ümber ning sortsile ei meeldinud eriti vaimudega tegelemine, ega polnud ta ka kutsumise kunstides eriti kodus. Kuid see polnud hetkel nii oluline kui see, et Aldan oli linnusest eemal olnud.. Sorts jõudis õnneks oma jutuga jätkates ta küsimistest ette.

„Hagen pole õnnelik kui ta koerakoonude rünnakust kuuleb, isegi jama see et ta praegu ära on. Paistab et oleme varsti jälle liikvel. Ta kutsuti kiiremas korras Alaricu juurde nõupidamisele ning asi oli piisavalt kiire et üks ta kõrgsortsidest tuli rännuloitsuga järgi. Aldan ja Viissõrm läksid kaasa.

„Tegi vaim palju kahju?“ Küsimusele järgnes kohe sortsipoolne ohe. „Ei, ta jäi ühte Aldani lõksudest kinni ja jõudsime enne tegutsema hakata kui ta sellest lahti murdis. Võimas raibe oli teine. Kuju võttes meenutas ta hallamägede koopakaru, ainult et mullast, kivist ja mätastest. Loitsud ja hulk nooli said ta taganema. Ning shamaanile ja ta salgale jõuti järgi, paraku sai loitsija pooltega metsavahele minema. Paar meest läksid küll hommikul jälgi ajama, kuid nad polnud veel tagasi kui lahkusime.“ Sortsi aegutas jutu lõpetuseks pikalt.

Bowen vaid ohkas vastuseks. Talle oli hakanud siin isegi meeldima, need siin veedetud kuud olid olnud väga rahulikud, võrreldes kogu eelmise aasta jooksul ühest riigi otsest teise taidlemise ja pideva sõjategevusega. Palju meeldivam oli passida kohapeal ja selle eest palka saada. Kuid eks see rahu oli siin ka läbi, veider oli ainult see et koerakoonlased nii hiliskevadel siin olid. Siiakanti tulid nad üldiselt talvistel rüüsteretkedel, mõnikord isegi kahe-kolme hõimu esindajad korraga, vaevasid ümbruskonda mõnda aega ja siis lahkusid. Aga nii hilisel ajal? Oli kuuldusi et hõimud olid viimasel ajal rohkem liikvel olnud.

„Orrin juhib praegu toimuvat ning Conlan on abiks määratud. Pole üllatav, arvestades milline Hageni poolne soosing tal hetkel on. Mõlemad head valikud ja Conlan väärib seda võimalust.“ Sorts näis hetke muigavat ja heitis pilgu vankritele ja ratsanikele, mis lähemale jõudmas olid. Midagi igastahes ütles üks ratsanikest Earlile, kes valjuhäälselt sõimas. Täpsed sõnad küll nendeni ei jõudnud, aga sortsi muigamine pälvis Boweni sügavama tähelepanu.

„Milles asi,“ vaatas mees vaikselt muigava sortsi poole, kes talle kavalalt vastas. „Tead küll, ma kipun saastas tujus tegema küllaltki saaste nalju. Ja Carr samuti.“
Bowenile jõudis järsku kohale, mis oleks võinud panna vana toriseja vanduka ning oletas et mees nüüd toriseb kas väga valjult või vaikselt omaette. Branden muigas:

„Kas sa arvad tõesti et ma jätaksin kõrvale võimaluse anda vanale sõnumi, et Isand Viissõrm ootab teda Hageni äraolekul ning ootab talt raportit.“

Mõlemad naersid ja ootasid mil ülejäänud nende juurde jõudsid. Earl nägi erakordselt tusane välja, ülejäänud ratsanike poolt paistis naeruturskeid, mida püüti hoolega varjata. Koerakoonud olid ilmselt hetkel kõigil meelest pühitud. Bowen kahtles kas Orrin seda nalja kohapeal hindaks, kuid tundis et ei saa rünnakult mõtet eemale. Miks selline mõttetu rünnak?

Ülejäänute poole vaadates mõtles ta et ta pole kindlasti ainus, kes selle arvamusega on. Ning kuhu siis edasi? Kõrgmaag tulemas ja Hagenit otse kuninga juurde viimas ei tähendanud just midgai head, samas ega ka midgai halba. Võimalus oli et järgnev võis tuua igale mehele nii hõbedat kui muud väärtkraami.


Oren polnud olnud pikka aega palgasõdur ning jäljekütt olemises polnud ta ka just kogenuim, kuid oli ilmselge et nad olid läbi kukkunud. Koerakoonlaste teenistuses olnud vaim oli järsku maast tõusnud ja rünnanud. Olendi lõugade vahel olek oli olnud kohutav ja valus, vaid mõne hetke oli ta seal olnud, teda oldi raputatud ja siis eemale heidetud. Kohutav valu, hirm ja pettumus, ta ei tahtnud surra siin kodukandi metsades. Peale seda olid aga tulnud teadvusetus ja unenäod. Just viimased olid need millelde pärast ta tundis vastumeelsust teadvusele tuleku suhtes. Need olid täis valgust ja soojust, suisa tervendavad ja jõudu juurde andvad olnud. Nende asemel oli ta taas siin metsas.

Õigupoolest polnudki olemine nii hull, peale seda kõike oleks pidanud kõik kohad valusamatena tunduma, ähmane mälestus oli isegi vere köhimisest, kuid hingamine oli täiesti korras. Vaevaliselt ajas ta end puu najale istukile.

„Poiss, sinuga kõik korras.“ Kostus eemalt tuttav hääl. Eemalt loivas ligemale üks jäljeküttidest, mees kelle nimi Orenile ei meenunud, kuid kes oli Hageni salgas austatud ja omas kommet iga uut meest poisiks kutsuda. Talle oldi korduvalt kinnitatud, et mees tegi seda senikaua kuni uustulnuk end tema jaoks mingil moel tõestas. Sõdalane hoidis kinni oma vasakust käest, mis näis kahtlaselt lõtv. Valuline ilme näol, tuli ta ligemale. „Kuidas sa end tunned.“

„Mitte kõige hullemini.“ Nooruk proovis vaikselt tõusta. Jalad olid nõrgad, kuid ta suutis puule toetudes end püsti ajada. Kusagilt kostus rähni toksimist, mis hetkel kõlas kuidagi võõra ja kaugena. „Meil vedas,“ sõnas jäljekütt sülitades. „Ma ohverdan hiies poole oma hõbedast, sellele kes iganes meile halastas. Teistel ei vedanud niipalju.“

Oren heitis pilgu suunda kust mees oli tulnud. Ta eristas eemal kahte maas lebavat kogu, jäljeküti viimased sõnad jäid kuidagi talle kõrvu kumama. Ta suunas pilgu sealt eemale. „Ma arvan et suudan kõndida kui veel natuke siin istuda saan.“

„Olgu,“ vastas mees tõsiselt. „Puhkame natuke ja siis liigume. Meil on halbu sõnumeid mida viia.“

„Täna õhtul me joome langenute terviseks.“

„Jah Oren, seda me teeme. Ning peale seda saabub meie kättemaks.“


Branden sulges silmad ja vajus ristatud kätel lauale. Ta oli piisavalt väsinud, et sealsamas magama vajuda. Orrin polnud talle andnud aega puhata, mis oli ka paratamatu, ta oli ainus sorts kes linnusesse oli jäänud ja järsku pidi teda kõikjale jaguma. Loitsimisest tingitud kurnatus oli ammu üle läinud, kuid kõik muu otsustas praegu korraga kohale jõuda. Ausaltöeldes tal polnud Orrini öise käitumise vastu midagi. Poleks see asi jäänud Aldani lõksudesse, oleks asjad võinud minna hullemini. Vaim oli võimas olnud, palju võimsam kui need keda teised shamaanid olid kutsunud. Nii loitsu kui nooli oli elukas kogenud ja silmnähtavalt ta mullast ja mätastest koosnenud kehaline kuju kannatada saanud. Kuid ta ei saanud üle tundest et vaim oli lihtsalt tagasi tõmbunud. Kas enda tahtel või oma käskija kutsel. Mõlemad olid võimsad, esimene kinnitamas teist.

Ta kuulas mõne katke meeste naerust ja vestlusest. Bowen ja mitu ülejäänudt olid jäänud külla ja olid suundunud siiasamba kõrtsi, et kohalikega juttu puhuda. Viimased tahtsid otse loomulikult eemalt uudiseid kuulda. Jutu seest käis läbi nii arutlusi rünnakust kui ka pool tundi varem külavahel toimunust. Branden leidis end muigamast. Earl oli jalutanud Orrini juurde ja kuidagi keerutavalt küsinud selle kohta, kus Viissõrm on ning millised on tema korraldused. Mõne hetke oli meeste vahel olnud segadus ja siis oli esimene asja ära ühendanud ning siis teine. Ning vanamees oli olnud vihane, nii Valricu kui Kathrase nimel vandunud ja tahtnud Carri kahevõitlusele kutsuda. Ning kui viimane oli tema seotuse avalikustanud. Siis oli alanud sõimamine ning need sõnad mis käiku läksid... sortsiniru oli neist ilmselt kõige leebem, ülejäänud sõnad... Sorts oli kindel et oli näinud üht talunaist oma lapsel kõrvu katmas ja teda eemale vedamas. Nagu ikka, oli vanamees maha rahunenud, öelnud et sortsiniru nagunii ausalt ei võitleks ja minema kõndinud. Ausaltöeldes ta hindas seda vanameest täpselt sama palju kui ta teda ei sallinud.

Möödus ilmselt mingi aeg kuni ta tundis et keegi koputab talle vastu pead. Ta tõstis pilgu et vaadata otsa Bowenile, kes ta poole mõdukapa ulatas. „Poleks vaja olnud.“ Ja kallas ainsa sõõmuga pool sarvetäit kurgust alla.

„Sa jätsid külarahvale öösel päris võimsa mulje. Ilmselt ilmub veel mõni neist välja kes sulle välja teha soovib.“

„Täna teevad välja, homme juba loovad legende mida lapselastele rääkida.“ Vastas mees tusaselt. See ei üllatanud Bowenit, kunagi ammu oli Branden olnud jutuvestja õpilaseks ning lugude kogumine ja rääkimine oli midagi mida ta siiani harrastas. Kuid hoolimata sellest kõigest võis ta mõnikord suhtuda neisse ääretult küüniliselt. Lemmikütluseks oli sel puhul et igas loos on suurem või väiksem terake tõtt ning kunagi pole teada kuidas see muutunud võib olla.

„See oli rohkem kavalus kui kõrgem loitsukunst ja kuramuse ülepingutamine pealekauba.“

„Ning rahvas lihtsalt räägib asjast, varem või hiljem saab sellest lihtsalt meenutus.“

„Asi on põhimõttes,“ kehitas loitsija õlgu ja kallas ülejäänud sarvetäie endale sisse.

Kõrvallauast oli kosta naeru ja toosti, millesse oli segatud arutlust kõrvamaksu teemal. Ardenis sai iga tapetud koerakoonlase eest kuus hõbemarka, teo kinnituseks oli laibalt lõigatud vasak kõrv. Kevadel olid enamus mehi jäänud ilma võimalusest kõrvu lõigata, kuigi Hagen vihkas koerakoonusid täiest südamest, oli ta mees kes austas oma vaenlast jka oli keelanud laibarüvetamise, tasu said kõik võrdselt asja eest nagunii. Kuid mõned laibad leiti siiski lõigutud kõrvadega ja lõikujad välja ei tulnud. Ilmslet lootsid mehed sellekordsele võimalusele. Bowen leidis end Hageniga nõustumast, olenemata nende loomsusest olid koerakoonud siiski mõistuslikud olendid ja tundus nendega nii tegutsemine kuidagi valena.

„Lõigutud kõrvade ja lömmis koonude terviseks,“ kostus järjekordne toost. Põlglik muie liikus üle sortsi huulte ja Bowen mõistis milles asi. Kogu kõrvallaua kamp koosnes noorematest võitlejatest, kes sügise hakul alles liitunud olid või siis kohalike liitujate seast. Ilmselt polnud keegi tollest kevadsula ajal laantes koerakoone jälitanud ega seal nendega võidelnud.

„Las nad pidutsevad ja uhkeldavad.“

„Küll elu neid õpetab,“ noogutas sorts ja tõusis püsti.

Vibukütt jälgis kuidas ta kõrtsmiku juurde suundus ja kuni õhtuni magamiskohta küsis, kasutades nüüd ise oma öist võitlust õigustusena. Sorts oli paratamatu pragmaatik, seda pidi ta tunnistama ning oma tahtmise ta ka sai ning kuhugi tahatuppa kadus.

Rahulikult ajas ta ka end püsi ning oma sarvetäit lõpetades jalutas ta kõrtsist välja. Männivalu, ta ei üritanud juurelda küla nime üle, oli siinkandi küladest suurim. Kõrts oli koos tallidega ülejäänud majadest suurem ja natuke eemal, järgmine hoone oli kohe sepa elamine koos sepikojaga. Terve küla üle vaatas eemal mäenõlval olev tornlinnus, oma ümberehitamisel oleva müüriga. Eemal karjatas keegi lambaid. Kõik tundus rahulik, kuid justkui ta mõtete ilustreerimiseks, olid taamale tõusnud tumedad vihmapilved. Tahtmine kõrtsis istuda kuidagi kadunud. Mured ei seisnenud koerakoonlastest... ei pigem faktis et varsti liiguvad nad taas kuhugi... ta pidi tunnistama et asi polnud rahulikus ja kindlas elus, ei see kant oli talle meeldima hakanud. Kas palgasõdur oleks pidanud omama selliseid tundeid mingi paiga osas?

Vaikides jalutas ta oma hobuse juurde. Õigupoolest see hobune oldi talle antud vaid selleks käiguks. Mujale läks ta jala või vankril, ratsasalga omad olid need kel olid isiklikud loomad, ülejäänud pidid läbi ajama sellega mis neile vajaduss korral kasutada anti. Ta pilk langes katusele kus istus kolm ronka. „Üks kraaksub minevikust, teine olevikust, kolmas tulevikust,“ meenus talle kusagilt kuuldu. Ta ronis sadulasse ning asus teele, saades vaid natuke külaväravast välja ratsutatud kui koerte haukumine ja karjuse hüüd ta tähelepanu võitsid. Hobusele kannuseid andes kihutas ta sinnapoole, karjusest möödudes kamandas ta kohe küla poole jooksma.
Ta mäletas et metsa oldi saadetud kuus meest, kaks vigast olid sealt vaid tagasi tulemas...


Surmakõrv jälgis karjamaal toimuvat ja urises rahulolematult. Kuigi ta mõistis shamaani kavalust ja tarkust, siis tundis ta samas ka kärsitust. Millal saavad nad lõpuks oma vaenlasele ka tõsisemalt vastu astuda, millal ülejäänud liituvad ja millal saab ta tasuda enda hõimlaste surma eest. Ta liigutas oma kõrvu, milledest vasak oli üle poole endast kaotanud. Korra veel urisedes heitis ta pilgu linnusele ja kadus võsa vahele.

Sillal

Sild.

Üksik kogu seismas sellel ja vaatamas taeva poole. Muistsed põhjala sõdalased uskusid et võitluses langenuid ootab ees Sõjaisa kuldne koda kuhu neid valküürid oma tiivulistel hobustel kannavad. Seal oleksid nad veetnud terve igaviku, päeval võideldes ja öösel pidutsedes. Meie lahkunu võinuks neile väita muud. Eks temagi oli oodanud ehk surmahetkest midagi muud. Rada teispoolusesse, kohtumist surmaingliga või mida iganes. Ei juba paar tundi oli ta veetnud kehatu vaimuna siin laanevahel kuhu ta päeval oma kaaslastega oli saabunud. nemad olid elus, pääsenud võitlusest haavamata. Tema oli aga olnud kaugel eemal, esimene kes vastastega kohtus. Vaprusest ja jõust ei piisanud nii mitme vastu.

Hetkeks oli ta läinud nende laagrisse. Pooled olid läinud teda otsima, kuid ülejäänud olid jäänud sinna. Nad lootsid ta üles leida, kasvõi vigastatuna. Lootus on võimas jõud, kuid tahestahtmata võib ta kujuneda ka petlikuks. Üksnes hääletu hüvastijätt oli see mida ta sai pakkuda, hetke oleks ta veel nendega koos seal istuda tahtnud, rääkida nendega, head aega öelda. Kuid ta ei kuulunud enam elavate ilma.

Surnu ei soovinud näha nende kurbust, ega oma laiba kohaletoomist. Sild lihtsalt tundus kindlama paigana kus olla, seal konutada lihtsalt mõelda. Sest muud ehk koolnutel polegi kui vaid mõtted ja mälestused. Kõik nägi ju tegelikult erinev välja, kõik oli kuidagi hallikam ja see polnud lihtsalt hämarusest, mest võis pime olla, kuid kõik oli selgesti nähtav. Isegi jõgi ja taevas olid erinevad, vetes oli märgata kummalist hõbedast tooni ja tähed olid hoopis teistsugused. Kas selline saabki olema igavik, lihtsalt hulkumine mööda paika kus surid, alatine üksindus. ta ei saanud ka olla kummitus või viirastus ometigi, tal polnud midagi lõpetamata, ta oli surnud ja leppinud juhtunuga.

Üksik kraaksatus, üksik ronk turnimas silla piirdel. Lahkunu jälgimas seda kummalist lindu. Taas üks kraaksatus ja viimane tõuseb lendu, kohe lähedase puu oksal maandudes. Laas mis linnust on aga muutunud. Veider kuma täidab seda ning kummaline tee läbib seda, udujad kogud sel kaugustesse liikumas. Maailm on justkui jagatud kaheks, ühelpool on vana ja endine elavate ilm, seal kus toimus võitlus ja on ka rändurite laager, teisel aga surnuteriik. Sild aga seisab mõlema vahel, ilmad jõe poolt lahutatuna, kuid silla poolt seotuna. Vees vaatab koolnule vastu kogu tema möödud elu, kõik head ja halvad hetked.

Hetke heidab surnu veel pilgu tagasi elavate ilmale ja siis rongale, kes üksnes noogutab ja kaugemale surnuteriiki lendab. Hetk veel tagasivaatamiseks ja siis astub ta üle silla ning terve ilm saab surnuteriigiks...

Kirjutamisblogist

Kui aus olal ons ee blogi olemas olnud siin juba suht pikak aega, kuid peale mõndade üksikute draftide pole ma siia eriti midagi lisanud. Võibolla seetõttu et põhjalikum kirjutamine jäi taas soiku. Njah... kui võtat arvesse et ma tihtipeale oma kirjutised pooleli jätan ja pikemates harilikult esimesest peatükist edasi ei jõua.

Igatahes mõtlesin selle blogi taaselustada ja mitte rõlgesse ebaellu vaid täie tervise ja jaksu juures olevaks blogiks kuhu ma aegajalt siis mingeid kirjutisi üles laon, kas siis hetketujust või siis midagi mida ma pikemalt kriitseldanud olen.